Eero Janson, Eesti Pagulasabi juhataja
Kuigi Taliban andis augustis, vahetult pärast võimuletulekut, erinevaid lubadusi oma muutunud näo kohta, on viimane kuu ka kõige naiivsemate lootused purustanud. Naisi ei lubata haridusasutustesse ega isegi tänavale ilma meessoost saatjata; lääneriikide heaks töötanud inimesi ja nende pereliikmeid otsitakse taga ja ähvardatakse tapmisega; väidetavate kurjategijate surnukehad riputatakse linnaväljakutele avalikuks vaatamiseks. Ametisse astus vaid meestest koosnev valitsus, mille liikmetest suur osa on lääneriikide poolt sanktsioneeritute nimekirjas.
72% afgaani elanikest elab juba praegu allpool vaesuspiiri ning ÜRO ennustuste kohaselt võib Afganistani elanikkond peatselt jõuda üleüldisesse vaesusesse. Pool riigi elanikkonnast vajab humanitaarabi. Samal ajal peavad kohapeale jäänud rahvusvahelised humanitaarabi pakkujad tegema raskeid otsuseid, kuidas olukorras, kus naisi tööle ei lasta ning turvalisusolukord ja Talibani kehtestatud reeglid võivad muutuda igapäevaselt, üldse oma abitegevustega jätkata.
Suure meediatähelepanu all toimunud evakuatsioonide käigus jõudis riigist lahkuda hinnanguliselt üle 123 000 tsiviilisiku, nende seas nii afgaane kui teiste riikide kodanikke. Naaberriikidesse on omal käel jõudnud vähemalt 35 000 afgaani pagulast ning riigi sees on ümber asunud veel vähemalt 663 000 inimest, kes lisandusid juba olemasolevale enam kui 3,5 miljonile sisepõgenikule. Need, kel õnnestus riigist lahkuda, peavad arvestama võimalusega, et ülejäänud elu tuleb elada eksiilis. Evakuatsiooniaken on nüüdseks sulgunud, kuid neil, kellel on jätkuvalt põhjendatud hirm riiki jäämise ees, on õigustatud küsimus: kuhu neil üldse minna?
Afganistani pass oli juba enne Talibani poolt võimu ülevõtmist maailma kõige nõrgem, sest sellega saab viisavabalt reisida vaid mõnele üksikule Kariibi mere saarele. Mingil määral see ei omagi tähtsust: suurel osal Afganistanist põgenevatel inimestel isikut tõendavaid dokumente üldse ei olegi ning siis pole suurt vahet, kas taskus on maailma nõrgim või täiesti olematu pass. Sellisena, ilma dokumentide ja viisata, jõuavad põgenikud Afganistani kahe suurema naaberriigi, Pakistani ja Iraani, piirile.
Kuigi nii Eesti kui mitmete teiste Euroopa riikide liidrid on viidanud, et just naaberriigid võiksid ja peaksid põgenevaid afgaane vastu võtma, ei ole Pakistani ja Iraani valitsused sellega sugugi päri.
Pakistanis elab umbes 1,4 miljonit ametlikult registreeritud afgaani pagulast ning neile lisaks veel hinnanguliselt 2 miljonit mitteregistreeritud või dokumenteerimata afgaani. See teeb Pakistanist maailma suuruselt kolmanda pagulaste vastuvõtja; Pakistanist rohkem võtavad pagulasi vastu vaid Türgi (peamiselt süürlased) ja Kolumbia (peamiselt Venezuelast pärit põgenikud).
Rahvusvahelise pagulassüsteemi keskmes on lihtne põhimõte: inimesi ei tohi tagasi saata kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele. See põhimõte (tuntud ka kui non-refoulement printsiip) on kehtestatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga. Kõik riigid, mis on konventsiooniga liitunud, teiste hulgas ka Eesti, peavad pakkuma oma territooriumile jõudnud pagulastele kaitset (ennekõike tagasisaatmise eest) ja kindlaksmääratud sotsiaalseid tagatisi, näiteks õigust varjupaigariigis töötada, õppida ja elada.
Pakistan on üks neist riikidest, mis ei ole pagulasseisundi konventsiooniga liitunud; samuti puudub Pakistanis efektiivne siseriiklik õigussüsteem pagulaste vastuvõtmiseks ja kaitsmiseks. See tähendab, et Pakistani jõudnud pagulastel ei ole kindlust selle eest, et neid ühel päeval Afganistani tagasi saadetakse, sõltumata sellest, kas oht nende elule püsib või mitte. Näiteks 2000ndatel saadeti muutunud poliitilise olukorra tõttu Pakistanist oma endisesse koduriiki tagasi enam kui 5 miljonit afgaani, osa läks vabatahtlikult, osa sunnitult. Neil, kes jäid, on Pakistanis väga piiratud sotsiaalsed õigused: neil ei ole ametlikult õigust töötada, õppida või kinnisvara omada, neil on piiratud ligipääs tervishoiule ja finantsteenustele.
Iraan on omakorda vastu võtnud umbes 780 000 ametlikult registreeritud afgaani pagulast ning viimaste kümnendite jooksul avanud uksed veel umbes 2,3 miljonile dokumenteerimata afgaanile. Kuigi Iraan on pagulasseisundi konventsiooniga liitunud ja on registreeritud pagulastele andnud ligipääsu tööturule ja haridusele, ei laiene need õigused suuremale osale Iraanis elavatele afgaanidele, kellel ei ole võimalik end puuduvate dokumentide tõttu pagulasena registreerida. Möödunud, 2020. aastal deporteeriti Iraanist Afganistani ligi 860 000 inimest ning perioodiliselt on piiri suletud ja Afganistanist põgenevaid inimesi piirilt jõuga tagasi lükatud.
Kuna pagulasstaatuse kõige olulisemat garantiid – kaitset tagasisaatmise eest – ei suuda kumbki riik tagada, ei saa Pakistani ega Iraani pidada afgaani pagulaste jaoks turvaliseks riigiks. Samuti on mõlemad riigid Talibani augustikuise pealetungi taustal korduvalt teada andnud, et uut hulka Afganistanist põgenevaid inimesi nad oma piiridel näha ei soovi ja vastu võtta ei kavatse. Samal ajal on sulgetud piiripunkte ja lastud üle piiri vaid korrektsete dokumentidega inimesi. Kui naaberriigid suuremate inimeste hulkadega toime ei tule või ei taha muudel põhjustel rohkematele inimestele kaitset anda, siis kuhu on põgenevatel afgaanidel minna?
Kui koju pöörduda ei ole ohutu ning naaberriikidest kaitset ei leita, võtavad inimesed ette pikemaid ning seetõttu ka ohtlikumaid ja kulukamaid rändeteid. Üks neist kulgeb läbi Iraani Türki, osaliselt ka sealt edasi Euroopa suunal. Kuid vaenulikkust pagulaste suhtes kohtab sellel teekonnal igal sammul. Kui inimesed on jõudnud paartuhat kilomeetrit läbi Iraani, jõuavad nad Türgi piirile, kus neid ootab värskelt püstitatud piiritara ning kust nad suure tõenäosusega Iraani tagasi lükatakse. Käesoleva aasta jooksul on ametlikel andmetel nii juhtunud juba ligi 46 000 Afganistani päritolu inimesega.
Kellel õnnestubki Türki jõuda, sel tuleb arvestada, et pagulasena tunnustatud ta selles riigis ei saa. Kuigi Türgi on 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga liitunud, tunnustatakse seal ajalooliste keerdkäikude tõttu pagulastena vaid Euroopast põgenenud inimesi. Isegi süürlastele, keda Türgi on vastu võtnud enam kui 3,6 miljonit, konventsioonijärgsed õigused ei laiene, vaid neile on antud spetsiaalne ajutise kaitse staatus, mis seab olulisi piiranguid nende töö- ja liikumisvõimalustele. Afgaanide saatus, keda oli Türgis juba enne praegust kriisi hinnanguliselt umbes 300 000, on veelgi keerulisem, kuna neil on raskusi enda ametliku registreerimise ja seetõttu ka baasvajaduste katmisega.
Kuigi Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen nimetas haavatavas olukorras afgaanide ümberasustamist „meie moraalseks kohustuseks“, koheldakse tegelikult Euroopa piiridele jõudvaid afgaane sootuks teistmoodi. Kartes 2015. aasta nn pagulaskriisi kordust, toimub Euroopa välispiiridel potentsiaalselt kaitse vajavate inimeste massiline tagasisaatmine, ilma nende varjupaigataotlusi vastuvõtmata ja menetlemata. Sellal kui Kreeka ja Bulgaaria piirivalve õigusvastased praktikad piiriületavate inimeste „tagasilükkamise“ osas on juba ammu teada ja avalikud, siis nüüd on sedasama tegemas meie enda lähinaabrid.
Kuigi selles, et Lukašenko rännet ebainimlikult „relvastab“, ei kahtle keegi, jäävad riikide omavahelises mõõduvõtmises alati kaotajaks kõige haavatavamad. Iroonilisel kombel on Valgevene-Poola piiri „eikellegimaal“ teiste seas lõksus 32 Afganistanist pärit põgenikku, kellele Poola vaatamata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele isegi humanitaarset abi ei osuta, samal ajal kui seesama Poola evakueeris lennukitega Afganistani kriisikoldest ligi 1000 afgaani. Viimaste nädalate jooksul on Valgevene-Poola piiril erinevate terviserikete tõttu surnud juba kuus inimest, sealhulgas üks laps; samal ajal jätkub piiritara ehitus.
Kuid sundrände probleemi müüride ehitamise ja inimeste õigusvastase tagasilükkamisega ei lahenda. Inimestel, kellel pole oma kodus enam ohutu, peab olema turvaline koht, kuhu minna. Kõigile osapooltele – nii pagulastele endile kui varjupaigariikidele – meeldiks, kui sundränne toimuks seaduslikult, korrapäraselt ja turvaliselt. Kuid see ootus saab realiseeruda vaid siis, kui turvalised riigid on ka tegelikult valmis vastu võtma mõistliku arvu oma elu ja inimväärikuse eest põgenevaid inimesi, kasutades selleks nii ümberasustamisprogramme kui ka teisi seaduslikke rändeteid, näiteks tähtajalisi elamislube töötamiseks ja õppimiseks.
Ka Eesti suudab kahtlemata rohkem kui 14 inimese evakueerimine. Oleks õige aeg 2018. aastal lõpetatud ümberasustamisprogrammilt tolm pühkida ning omadel tingimustel ja sobival arvul kõige haavatavamatesse gruppidesse kuuluvatele inimestele taas kaitset pakkuma hakata. Humaansus ja solidaarsus ei saa takerduda poliitilise tahte puudumise taha.
Praegused debatid nii kodus kui Euroopa Liidus aga viitavad üldisele trendile, kus poliitikud küll „jälgivad kahetsusega“ Afganistanis toimuvat ja tunnevad kaasa uue võimu eest põgenejatele, kuid tegudes jäävad ootama, kuni keegi teine abikäe ulatab. Kuid sellist „kedagi teist“ tegelikult ei ole. Me ei saa oodata, et teised avavad oma piirid sõja ja inimõiguste rikkumiste eest põgenejatele, ise samal ajal müüre ja piiritarasid edasi ehitades. Globaalse sundrändega tegelemine vajab solidaarset mõtteviisi, mitte vastutuse põrgatamist teistele.
Kuni otsuseid tegema hakatakse, jääb küsimus õhku: kui Afganistani jäämine ei ole enam ohutu ja naaberriigid kaitset ei suuda pakkuda, siis kuhu on afgaanidel minna?
Artikkel ilmus 07.10.2021 ERR veebis pealkirja all "Eero Janson: globaalse sundrändega tegelemine vajab solidaarset mõtteviisi"
