Raudne eesriie on juba ammu üles tõmmatud ja Berliini müür lammutatud. Me oleme vabad liikuma ja elukohta valima – ja seesama vabadus on ka teistel inimestel. Aastal 2018 ole enam Eestiski haruldane, kui ühes lasteaiarühmas või klassis on lisaks eestikeelsetest kodudest pärit lastele üks või mitu last, kelle kodus räägitakse vene, rootsi, soome, inglise, süüria või araabia keelt. Või mistahes muud keelt maailma suurest keeltepaabelist.
Kuni meil puuduvad isiklikud kokkupuuted teisest rahvusest inimestega, on lihtne öelda, et meid ei huvita võõramaalased, iga inimene elagu oma kodumaal. Kui sa aga tood oma lapse hommikul lasteaeda ja kohtud igal hommikul perega, kes nagu sinugi pere toob oma mudilase käekõrval kohale ja armastab oma last, on sootuks raskem tõmmata müüri enda ja teise vahele. Teid ühendab miski, ja see miski on inimesse sisse kodeeritud hoolitsus järeltuleva põlve eest, armastus oma laste vastu. Niisiis tasub teha vahet riiklikul rändepoliitikal, mis rännet reguleerib (ja mille üle ongi vajalik diskuteerida, et saavutataks mõistlikud lahendused), ja oma isiklikul suhtumisel teise keele- ja kultuuritaustaga inimestesse, kellest on juba saanud meie kaaskodanikud. Mõlemad poliitikad on väga olulised, sest mõlemast sõltub see, kuidas me end oma kodumaal tunneme - meie kõik.
Kui tähtis on soe vastuvõtt uuel asukohamaal, on oma nahal kogenud need kümned tuhanded Eesti pered, kes on valinud oma ajutiseks või lõplikuks töötamise ja elamise kohaks Soome, Rootsi, Norra, Prantsusmaa, Inglismaa või Itaalia, või mistahes muu maa. Sellest, kuidas neid eesti peresid ja nende lapsi vastu võetakse, sõltub ka, kas nad tunnevad end oma uuel kodumaal turvaliselt ja vastuvõetuna, leiavad tööd ja eneseteostust, või kibestuvad ja jäävad igavesti immigrandi staatusesse. Mis juhtub, kui sisserändajad jäävad isolatsiooni ja kapselduvad, on hästi näha getode ja slummide näitel üle maailma.
Nõnda siis võib väita, et nii puhtinimlikult kui ka ühiskonna laiemast huvist lähtuvalt on igal juhul parem, kui meie siin väikeses Eestis saame juurde uusi häid kaaskodanikke, kes Eestit armastavad ja seda oma kodumaaks peavad. Et läheks nii, on väga oluline, et need pered ja lapsed, kes Eestisse tulevad, kohtaksid siin vähemalt aktsepteerimist, mitte tõrjumist ja eelarvamusi. Veelgi parem, kui vastuvõtt oleks soe ja toetav, ja seda ka meie enda laste pärast. Nii lasteaiarühmas kui kooliklassis õpivad lapsed muuhugas ka seda, kuidas harjuda sellega, et inimesed võivad olla väga erinevad iseloomu ja temperamendi, oskuste ja võimete, kuid ka keele- ja kultuuritausta poolest. Ühiskond on seda rahulikum ja sidusam, mida enam oleme vastastikku valmis arvestama oma kaaskodanike eripäradega.
Lapsed, kes on õppinud hakkama saama inimeste teistsugususega, ei kaldu teisi taga kiusama ja ennast paremaks pidama, vaid neist saavad toredad, head inimesed.
Et kohanemine muutunud olukorraga läheks kergemalt, on Eesti Pagulasabi ja Tartu Ülikooli eetikakeskus koostöös andnud välja andnud raamatu „Avatud algus. Valik retsepte mitmekultuurilise lasteaia kujundamiseks“. Raamat pakub lasteaia- ja kooliõpetajatele häid nippe, kuidas tekitada rühmas või klassis ühtekuuluvusetunnet ja üksteisest hoolimist, nii et ka need lapsed, kes algul eesti keelt veel ei oska, tunneksid end hästi ja turvaliselt.
Kuidas luua üksteisest arusaamist ja usaldust, kui vahel on ületamatuna tunduv keelebarjäär, ja mitte ainult laste, vaid ka nende vanematega?
Õppematerjal kirjeldab võimalusi, kuidas
- luua omavahel kontakt ka teineteise keelt oskamata,
- edastada informatsiooni,
- olla toetav ja empaatiline.
Appi tulevad žestid, pildimaterjal, ühine ringkäik rühmaruumis, kannatlikkus ja hea tahe. Raamat toob rohkesti näiteid, kuidas tekitada saabunud lastes turva- ja kodutunnet. Mitmes keeles kirja pandud tere ja head aega-soovid lasteaia sisse- ja väljapääsu juures, lemmikmänguasja-päev, eri rahvaste rahvuslikud peod annavad lapsele teada, et ka tema kodust keelt ja kultuuri väärtustatakse. See omakorda innustab nii lapsi kui vanemaid õppima eesti keelt ja selgeks saama meie kombeid.
Mida sõbralikum on rühmaruum, seda vähem on lastel ka pingetest tulenevaid omavahelisi riide. Seda toredam on ka meie endi lastel lasteaias käia.
Üksteise kultuuri avastamine, laulude õppimine ja toitude katsetamine vahvate ühistegevuste raames rikastab kõigi laste maailma ja annab oskusi suures maailmas toime tulla. Ja seda meie, lapsevanemad, ju soovimegi – et maailm ei oleks meie lastele suur, võõras ja hirmutav paik, vaid et see oleks paik täis toredaid kohtumisi ja häid inimesi.
“Avatud alguse” käsiraamatu saab alla laadida siin: http://www.pagulasabi.ee/avatudalgus
Käsiraamatut toetavad 8 õppevideot on kättesaadavad siin: https://www.youtube.com/playlist?list=PLqDFi6V30ca2mPyX04-YcgkfPk-NYmRRL
Tiia Kõnnussaar,
Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja
