Viimase seitsme aasta jooksul on Eesti Pagulasabi aidanud kümnel perel Eestis taasühineda. Praegune tugiteenuste juht Anu Viltrop jagab oma kogemust ühe pere toetamisel sel teekonnal.
Tegemist oli lahutatud naisega Kesk-Aasiast, kellel oli vägivaldne eksmees ja keeruline eluolu. See oli üks esimesi peresid, kellega vabatahtliku tugiisikuna töötasin. Saime Lailaga (nimi privaatsuse säilitamiseks muudetud) kokku nii, et kui ta kolis Vaost Tallinnasse, andis meie tugiteenuste koordinaator mulle tema kontaktid, et saaksime talle tutvustada ja pakkuda oma tugiteenuseid.
Teadsin juba enne kohtumist, et Lailal on üks soov, milles ta abi vajab. Nimelt oli tal neli last, keda ta tahtis enda juurde Eestisse tuua – väikseim oli sel hetkel mõneaastane, üks oli teismeline ja kaks suuremat juba täisealised. Kui me kohtusime, oli ta juba suutnud Politsei- ja piirivalveametis ära käia ning seal taasühinemise taotluse ära teha.
Asja tegi keeruliseks see, et taasühineda saab alaealiste laste või elukaaslasega. Täisealised lapsed taasühinemise alla ei käia. Ometi kirjutas Laila taotlusesse, et tahab kõiki oma lapsi enda juurde, sest nad on üks leibkond. Loomulikult kutsuti teda lisaselgitusi andma ning siis läksingi juba temaga kaasa. Meile seletati, et üks täisealine tütar võiks olla alaealistele reisil saatjaks, aga teise täiskasvanud lapse Eestisse tulek ei ole kuidagi põhjendatud. Meie andsime lisaselgituse, näiteks kirjutasime, et Laila on lahutatud naine ning täisealised tütred jäävad häbisse, neil pole lähedasi meessoost sugulasi ja seetõttu pole neil turvaline oma riigis üksi ringi liikuda. Kirjeldasime olukorda kohapeal ning viitasime, et lisaks töötas üks lastest kristliku taustaga Euroopa organisatsioonis. Käisime ikka mitu korda selgitusi andmas.
***
Kogu selle aja palus Laila väga palju jumalat, et kõik hästi läheks. Ta ütles mullegi, et jumal saatis mu tema juurde, et tema pere saaks jälle kokku. Mina vastasin alati, et jumalast ei tea ma midagi, mina oskan maiseid asju ajada ning otsused teeb lõpuks ikkagi Politsei- ja piirivalveamet ja tal tuleb olla valmis kõigeks. Ent lõpuks tuligi otsus, et kõik Laila neli last võivad Eestisse tulla. Ainult see jäigi lõpuni segaseks, kas täisealised tütred on alaealiste saatjad või taasühinejad.
Arvasin, et kui lapsed peagi siia jõuavad, läheb ka emal lihtsamaks ja ta ei ole enam nii närviline. Aga siis hakkas ta hoopis muretsema, et reis on pikk ja mis nendega tee peal kõik juhtuda võib – et varastatakse paljaks ja vägistatakse ära. Ütlesin Lailale: “Sa räägid seda kõike lastele ka. Aga kas lapsed ootavad sinult just sellist abi või peaksid sa neid julgustama, et nad saavad kindlasti hakkama? Ütle neile, et nad hoiaksid lihtsalt kokku ja jälgiksid kõiki instruktsioone.” Siis hakkas ta end jälgima ja püüdis end kokku võtta. Andsin talle ka iga päev pisikesi ülesandeid. Näiteks et ta käiks iga päev jalutamas ja kirjutaks mulle hiljem kolmest ilusast asjast, mis ta oma teekonnal leidis. Kokkuvõttes oli temaga hästi tore töötada, sest ta sai ise ka aru, et hirmud pole ratsionaalsed ja nendega tuleb tööd teha.
***
Reis ise nägi välja nii, et lapsed toimetasid, nad on tal hästi tublid ja hakkajad. Eesti viisa tuli teha naaberriigis. Tütar suutis sebida reisidokumendid ja transpordi lähivälismaale. Meie tegime saatkonnas juba eeltöö ära, täitsime näiteks viisavormid. Saatkond oli hästi vastutulelik, et nad ei peaks kohapeal dokumente täitma ja ootama, sest kohapeal elada oleks olnud kulukas. Ja sealt sõitsid nad siis lennukiga Helsingisse ja sealt Tallinnasse.
Mäletan veel seika, et helistasin Soome piirivalvele, et tulemas on selline pere ja palun laske nad läbi, ning piirivalve vastas, et pole probleemi. Küll aga polnud Eesti piirivalvet neid vastuvõtmas, kuigi neid oli laste saabumisest teavitatud. Nii et kui helistasime järgmisel päeval politseisse, et tuleksime avaldusi täitma, tekkis seal segadus, et kuidas nad üldse lennujaamast välja said.
Täna elab Laila pere endiselt Eestis. Nad on väga tublid ja kõik täiskasvanud käivad tööl. Noorim laps käib koolis ja oli seal viimati päris rõõmus.
Eesti Pagulasabi toetas Laila perekonda taasühinemisel 1200 euroga. Aitäh kõigile annetajatele, tänu kellele sai see võimalikuks!
