Oleksandra lugu

Pilt

“Sõda muutis meie elu täielikult. Kui meie küla sattus tugeva pommitamise alla, otsustasime perega põgeneda. Olin sel ajal seitsmendat kuud rase. Lahkusime vaid ühe koti asjade ja dokumentidega. Minu sissetulek on väga väike, ning üüri- ja kommunaalkulud tõusevad pidevalt. Meie majanduslik olukord on väga raske. Peame kärpima kulutusi toidule, riietele ja isegi ravimitele. Varem tegelesime põllumajandusega, kuid kaotasime kõik – meie maja hävis ja farmist ei jäänud midagi alles. Nüüd elame Zaporižžjas, kus olukord on praegugi ohtlik. Õhurünnakute tõttu üritame vähem ringi liikuda ja püsime toas. Meil pole kedagi, kellele loota peale iseenda.”

Oleksandra (31) elab Zaporižžja linnas, kuhu ta kolis koos perega Mala Tokmačka külast. Tal on kaks tütart 8- ja 2-aastane, ning abikaasa. Enne täiemahulist sõda elas Oleksandra kodukülas umbes 3000 inimest. Täna asub rindejoon külast 3 kilomeetri kaugusel ja okupeeritud territooriumidest eraldab seda vähem kui 10 kilomeetrit. 2024. aasta detsembris evakueeriti küla kohustuslikus korras.

Tetyana lugu

“Sõda on meie pere tugevalt mõjutanud. Kaks aastat tagasi sai mu abikaasa pommitamise tõttu raskesti viga, kui kild tabas teda lülisambasse. Ta sai vajalikku ravi ja algse taastusravi, kuid sellest ei piisanud. Tema tervis pole kahe aasta jooksul paranenud. Praegu pole meil ei võimalust ega rahalisi vahendeid tema taastusravi jätkamiseks. Praegu elame põhimõtte järgi: kui päev on üle elatud, siis on hästi. Siin on pidevate rünnakute tõttu mürarikas ja see on väga hirmutav. Kuid mujale kolimine on keeruline. Koolid ja lasteaiad on siin suletud, seega on lapsed kogu aeg kodus. Nad ei saa õues mängida, sest see on ohtlik – pidevalt kõlavad õhuhäired ja on pommitamise oht. Meie pere rahaline olukord on samuti raske. Ma ei saa minna tööle, sest pean hoolitsema oma mehe ja kahe lapse eest. Me unistame sellest, et sõda lõppeks.”

Tetyana (31) abikaasa sai pommitamise järel raske vigastuse ning on seetõttu töövõimetu. Neil on kaks last – 5-aastane poeg ja 12-aastane tütar. Pere elab praegu Donetski oblasti Krasnotorka külas, mis asub Kramatorski linna äärealal, umbes 25 km kaugusel rindejoonest. Seda piirkonda rünnatakse pidevalt juhitavate õhupommide, rakettide ja droonidega.

Pilt

Galyana lugu 

“Sellest, kuidas meie elu on muutunud, on võimatu ilma pisarateta rääkida. Meie maja hävitati juhitavate õhupommidega ja meile ei jäänud midagi alles. Kolisime teise külla, mis asub 10 kilomeetri kaugusel meie endisest kodust. Meie küla on endiselt pideva pommitamise all ja siia ulatuvad nii suurtükituli kui ka droonid. Selle keskel on väga raske elada. Ühe rünnaku ajal hukkus minu abikaasa ning mina ise sain raske kuulihaava kõhuõõnde. Arstid päästsid küll mu elu, kuid mu tervis sai tugevalt kahjustada ning vajan jätkuvat ravi. Elan nüüd ühes majas oma poja, tütre ja lapselapsega. Olen õnnelik, et nad on minu kõrval. Meie majanduslik olukord on väga raske. Peame kanu, et end toita. Aeg-ajalt tuuakse meie külla humanitaarabi. See on suureks abiks, sest kommunaalteenuste, ravimite ja toidu hinnad on järsult tõusnud. Kõige rohkem unistan, et meie lapsed saaksid elada rahus. See on kõige tähtsam.”

Galyana (57) elab praegu Hersoni oblasti Novorajski külas.Tema koduküla asus 10 kilomeetri kaugusel, Dnepri jõe paremal kaldal, otse Kahhovka veehoidla kõrval. Kogu Hersoni oblasti parem kallas oli okupeeritud 2022. aasta märtsist novembrini. Piirkonnas on endiselt ohtlik, kuna pidevad suurtüki- ja droonirünnakud jätkuvad ning paljud infrastruktuurirajatised on hävinud või kahjustatud.

Pilt

Anneta